Taks

Taks ehk taksikoer (saksa keeles Dachshund) on üks armastatumaid väikseid koeratõuge, tuntud oma pikliku kehaehituse ja sõbraliku loomuse poolest. Need koerad on suurepärased kaaslased, kes sobivad nii aktiivse elustiiliga inimestele kui ka perekoeraks. Taksikoera kutsika keskmine hind Euroopa turul on 1000–2000 eurot.

Taksikoera ajalugu

Taksikoera ajalugu ulatub Saksamaale, kus tõug sai alguse umbes 600 aastat tagasi. Nime „Dachshund“ tõlge on „mägrakoer“, mis viitab tõu algsele kasutusotstarbele – kaevata end mägraurgu ja ajada sealne elanik välja. Taksikoera piklik ja madal kehaehitus kujundati spetsiaalselt selleks, et ta suudaks liikuda kitsastes ja keerulistes maa-alustes oludes.

Mägrad olid oma suuruse ja tugevate kaitsevõimete tõttu tõelised vastased ka kõige osavamatele koertele. Need loomad võivad kaaluda kuni 18 kilogrammi ja on varustatud teravate hammaste ning küünistega. Taksikoera esivanematesse aretati vaprus, nutikus ja vastupidavus, mis teevad tänapäeva tõu esindajad unikaalseks. Nende vali haukumine, mis meenutab jahikoerte hüüdu, oli oluline ka jahimehe jaoks, sest aitas koera asukoha maa all täpselt kindlaks teha.

Tõu arendamisel keskenduti ka erinevate karvatüüpide ja suuruste loomisele, et taksikoerad saaksid hakkama eri keskkondades ja saakloomadega. Karmikarvalised taksid aretati töötamiseks tihedates põõsastikes, pikakarvalised sobisid paremini külmadesse piirkondadesse. Lisaks tavalisele suurusele aretati ka väiksemad variandid – kääbustaks ja küülikutaks – vastavalt erinevate saakloomadega toimetulekuks. Taksikoerad töötasid tihti ka karjades, mida kasutati metssea jahil.

19. sajandi lõpuks oli tõu standardiseerimine suuruse, karvatüübi ja värvuse järgi jõudsalt edenemas. Taksikoer sai Saksamaal rahvusliku sümboli staatuse, olles tihedalt seotud oma päritolumaaga. Esimese maailmasõja ajal nimetati neid aga Ameerikas „Vabaduse hagijateks“, et vältida saksa keele ja kultuuriga seotud negatiivseid konnotatsioone. Ameerika Kennelliit tunnustas taksikoera ametlikult 1885. aastal, mis kinnistas tõu populaarsust ka Ameerikas.

Välimuse kirjeldus

Taksikoera välimus on unikaalne ja äratuntav. Tema piklik ja madal kehaehitus koos lühikeste, kuid tugevate jalgadega muudab ta väga eripäraseks. Neil koertel on hästi arenenud rinnakorv, lihaseline keha ja tugevad lõuad. Silmad on tavaliselt ovaalsed ja tumedat värvi, väljendades intelligentsust ja sõbralikkust. Saba on sirge ja hoitakse keha joonega paralleelselt.

Taksikoerte erinevad tüübid

Taksikoerad jagunevad mitmeks suuruse ja karvatüübi variandiks, mis arendati vastavalt nende ajaloolistele ülesannetele ja keskkondadele. Tänapäeval eristatakse kolme suurusvarianti: tavaline taks, kääbustaks ja küülikutaks. Lisaks on neil kolm karvatüüpi: silekarvaline, pikakarvaline ja karmikarvaline, mis täiendavad tõu mitmekesisust.

Taksikoerte suurusevariandid

• Tavaline taks
  Tavaline taks on suurim tõuvariant, kaaludes 7–12 kg. See suurus töötati välja suuremate saakloomade, nagu mäkrade ja rebaste, jahtimiseks. Tavalised taksid on vastupidavad ja sobivad hästi aktiivse elustiiliga peredele.
• Kääbustaks
  Kääbustaks kaalub tavaliselt 4–7 kg ja on aretatud väiksemate saakloomade, näiteks jäneste, püüdmiseks. Väiksem suurus muudab ta ideaalseks kaaslaseks väiksemasse elamisse, samas säilitab ta oma energilisuse ja intelligentsuse.
• Küülikutaks
  Küülikutaks on tõu väikseim variant, kaaludes vaid 2–4 kg. Ta on loodud väikeste urguloomade, näiteks küülikute, jahtimiseks. Tänu oma suurusele on küülikutaks hinnatud kaaslasena, kes sobib väiksematesse peredesse või üksikutele inimestele.

Taksikoerte karvatüübid

• Silekarvaline taks
  Silekarvalistel taksidel on lühike, tihe ja läikiv karv, mis vajab minimaalset hooldust. See variant sobib hästi neile, kes eelistavad praktilist ja madala hooldusvajadusega koera.
• Pikakarvaline taks
  Pikakarvalistel taksidel on siidine ja elegantne karvkate, mis kaitseb külma eest. Seda tüüpi taksid vajavad regulaarset harjamist, et vältida pusasid, ning sobivad inimestele, kes hindavad esteetilisemat välimust.
• Karmikarvaline taks
  Karmikarvalised taksid on aretatud töötama tihedates põõsastikes ja keerulistes tingimustes. Nende karedam karv kaitseb nahka vigastuste eest, kuid vajab regulaarset trimmimist, et säilitada korrektne välimus. Seda tüüpi taksid on sageli energilisemad ja iseseisvamad.

Suuruste ja karvatüüpide kombinatsioonid

Taksikoerad võivad esineda mistahes suuruse ja karvatüübi kombinatsioonis. Näiteks võib kääbustaksil olla sile, pikk või karm karvkate. See võimaldab igal koerasõbral leida taksikoera, kes vastab täpselt tema vajadustele ja eelistustele.

Kokkuvõttes on taksikoera mitmekülgsus üks tõu suurimaid eeliseid. Nad sobivad ideaalselt nii aktiivsesse keskkonda kui ka rahulikumasse elustiili, pakkudes igal juhul lojaalset ja intelligentset kaaslast.

Suurus, kaal ja eluiga

SUGU	KAAL	KÕRGUS
EMANE	7–11 kg	20–23 cm
ISANE	7–12 kg	21–25 cm
ELUIGA	12–16 aastat

Tervis ja haigused

Taksikoerte piklik kehaehitus muudab nad vastuvõtlikuks  lülidevahelise diski haigusele , mis avaldub sageli 6.–7. eluaastal ja võib põhjustada tagajalgade halvatust. Selle probleemi ennetamiseks on oluline vältida koera ülekaalu ja keelata neil diivanile hüppamine ning sealt maha hüppamine, et vähendada selgroo vigastuste riski. Kui haigus diagnoositakse varakult ja ravi alustatakse õigeaegselt, on võimalik algavat halvatust paljudel juhtudel peatada, tagades koerale kvaliteetse elu.

Lisaks selgrooga seotud probleemidele võivad taksikoertel esineda põlvekedra nihestused ja progresseeruv võrkkesta atroofia, mis mõjutavad liikumist ja nägemist. Tõu lontis kõrvad suurendavad riski kõrvapõletike tekkeks, mistõttu tuleks kõrvu regulaarselt puhastada. Terviseprobleemide ennetamiseks ja varajaseks avastamiseks on oluline viia koer regulaarselt veterinaarkontrolli ja vajadusel teha geneetilisi teste.

Iseloom

Käitumine laste ja teiste loomadega

Taksikoerad  saavad hästi läbi lastega, kui neid varakult sotsialiseeritakse . Nad on mänguhimulised, kuid nende delikaatne selgroog tähendab, et lastega mängimisel tuleks olla ettevaatlik. Teiste loomadega võivad taksid mõnikord olla territoriaalsed, eriti kui neid pole kutsikana hästi tutvustatud.

Hooldamine

Taksikoera hooldus sõltub suuresti tema karvatüübist. Silekarvalised taksid vajavad minimaalselt hooldust – regulaarne harjamine kord nädalas aitab eemaldada surnud karvu ja hoida nende karvkatet terve ning läikivana. Pikakarvalised taksid vajavad sagedasemat harjamist, et vältida pusade tekkimist, eriti kaela ja kõrvade piirkonnas. Karmikarvaliste takside puhul on vajalik karva trimmimine vähemalt kaks korda aastas, et eemaldada vanad karvad ja hoida karvkate heas seisukorras. Kõik taksikoerad vajavad regulaarselt küünte lõikamist, kuna liiga pikad küüned võivad põhjustada ebamugavust ja liigeseprobleeme.

Eriti oluline on taksikoerte hambahügieen, kuna neil on kalduvus hambakivi ja igemeprobleemide tekkele. Hambad tuleks puhastada vähemalt kolm korda nädalas, kasutades spetsiaalset koerte hambapastat ja pehmet harja. Kui hambahooldusele ei pöörata piisavalt tähelepanu, võivad tekkida igemepõletik, hammaste kaotus ja isegi süsteemsed terviseprobleemid. Lisaks on soovitatav pakkuda koerale hambahügieeni parandavaid närimismaiuseid ja külastada loomaarsti regulaarseks hammaste puhastamiseks vähemalt kord aastas. Terve suu ja korras hambad aitavad taksikoeral elada aktiivset ja valuvaba elu.

Toitumine

Taksikoerad vajavad tasakaalustatud toitu, mis on kohandatud nende vanuse, kaalu ja aktiivsustasemega. Soovitatav on jagada toidukorrad kaheks, et vältida seedimisprobleeme. Tõu esindajad kipuvad kergesti kaalus juurde võtma, seega tuleks maiuste andmine piirata.

Kutsikad

Taksikoerad saavad suguküpseks tavaliselt 8–12 kuu vanuselt. Pesakonnas sünnib tavaliselt 4–6 kutsikat, kuid arv võib varieeruda sõltuvalt emase koera suurusest ja tervisest. Taksikoera kutsikad on energilised ja vajavad varajast sotsialiseerimist, et neist kasvaksid tasakaalukad täiskasvanud koerad.